1. Ühe mütsiga löömine

Esimene punane lipp on nn universaalne lähenemine. Treeneril on üks süsteem, mis „peaks sobima kõigile“.
Sama treeningkava, sama tempo, sama suhtlus – sõltumata inimese vanusest, taustast, tervislikust seisundist või elurütmist.

Kui süsteem ei toimi, ei vaadata lahendust metoodikas, vaid süü pannakse inimesele. Selline lähenemine ei toeta arengut ega vastutuse jagamist.

2. Surve kui asendus toetusele

Järgmine ohumärk on surve kasutamine seal, kus oleks vaja mõistmist.
Kui inimene ei jõua, ei jaksa või jätab treeningu vahele, tõlgendatakse seda tahtejõu puudumisena. Puudub oskus vaadata olukorda laiemalt – une, stressi, töökoormuse või vaimse seisundi kontekstis.

Surve võib mõnele ajutiselt mõjuda, kuid pikemas plaanis tekitab see vastupanu, mitte pühendumust.

3. Treening kui koht, kus tekib häbi

Kui treening muutub keskkonnaks, kus inimene tunneb end kehva või ebaõnnestununa, ei ehitata tugevamat keha, vaid nõrgemat suhet iseendaga.
Häbi ja alaväärsust tekitavad kommentaarid võivad sundida pingutama, kuid need ei toeta püsivat muutust. Pigem õpib inimene oma keha signaale eirama.

4. Küsimuste puudumine

Personaalsuseta treeningu ühine joon on küsimata jätmine.
Ei küsita une, stressi, elurütmi ega vaimse koormuse kohta. Eeldatakse, et kõik takistused on tahte küsimus, kuigi põhjus võib olla palju sügavam.

Oletustele rajatud treeningsuhe hakkab varem või hiljem murenema.

5. Sõltuvuse loomine, mitte iseseisvuse toetamine

Kõige selgem piir ilmneb siis, kui inimesel tekib tunne, et ta ei oska ilma treenerita liikuda, mõelda ega oma keha kuulata.
Sellisel hetkel ei ole treening enam juhendamine, vaid kontroll. Kontroll ei loo iseseisvust – see hoiab sõltuvust.

Kliendi roll personaaltreeningul

Personaaltreening on koostöö, mitte teenus, mida tehakse inimese eest ära. Selleks, et treening oleks päriselt personaalne ja turvaline, on kliendil oluline roll. Klient ei tohi varjata infot oma tervise, enesetunde, une, stressi ega elukorralduse kohta. Avatud ja aus suhtlus loob aluse, millele personaaltreener saab oma töö üles ehitada. Kui treener ei tea, kuidas inimene päriselt tunneb või millised on tema piirangud, põhineb kogu treening paratamatult oletustel. Samuti tähendab vastutus ka ausust iseenda suhtes – oma valmisoleku, pingutuse ja tegelike võimaluste tunnistamist. Ainult sellisel juhul saab personaaltreening olla toetav, arendav ja pikaajaliselt toimiv protsess!

Personaaltreeneri ja kliendi vahelisest kommunikatsioonist kirjutasin lähemalt siin: Miks suhtlus määrab treeningu tulemuse

Kokkuvõte

Personaalsuseta personaaltreening ei paista alati kohe välja. Sageli saab see nähtavaks alles siis, kui inimene tunneb, et pingutusest hoolimata ei liigu ta edasi, vaid kaugeneb iseendast. Selleks, et sinu treening oleks tulemuslik, tuleb alustada nö. õige jalaga ja leida endale sobilik personaaltreener – nagu sa isegi tead, siis kõike ei ole võimalik õpikust lugeda vaid mõne asja tunned ära alles siis, kui on tekkinud esmane päris kontakt.

Loe myfitnessi artiklit, kuidas personaaltreenerit valida: Kuidas leida õige personaaltreener