Avaldatud: mai 27, 2025
Keiti Vilkost: vigastuste kiuste 7 kuuga Veneetsia Ironmanile
MotFit
Mai alguses läbis personaaltreener ja spordientusiast Keiti Vilkost Itaalias Veneetsia poolpika Ironmani. Allolev intervjuu on tehtud vahetult peale Ironmani, kui emotsioonid olid veel värsked. Kuidas valmistuda selliseks pingutuseks ja mis on Keiti soovitused Ironmaniga alustajale, loe juba allolevast intervjuust.
- Ironmanist on möödas umbes nädalake. Mis emotsioonid sind praegu valdavad?
Ütlen ausalt, et esmased emotsioonid peale võistlust olid nii võimsad, et ma ei suutnud esimesed 4 päeva veel päris hästi mõelda, mis emotsioonide virvarr mu sees käis, et see saigi tehtud esimest korda. Praegu, nädalake hiljem olen jõudnud seda kõike analüüsida ja tagasi vaadata teekonnale. Siiani tuleb hooti pisar silma mõeldes kogu ettevalmistusele ja võistlusele.
- Kui kaua sa Ironmaniks valmistusid?
Arvan, et võin välja tuua kaks kuupäeva. Eelmise aasta juuli alguses oli hetk, kus otsustasin, et nüüd hakkan valmistuma Ironmaniks. Sellest ajast hakkasin nädalas korra ujuma ja ratast sõitma. Jõusaalis ja jooksmas käisin juba varasemalt 2-3 korda nädalas. Kuna kindlat võistlust sel hetkel veel kirjas ei olnud, tegin trenni tunde järgi, ilma konkreetse kavata. Seega umbes 10 kuud tagasi hakkasin kõiki kolme ala regulaarselt tegema. Oktoobri alguses oli juba võistluse kuupäev teada, et 4.maiks pean olema vormis ning alates 14.oktoobrist hakkasin süsteemselt kava järgi treenima. Ehk konkreetset ja süstemaatilist ettevalmistust oli kokku 7 kuud.
- Mis on sinu varasem sporditaust ja kas see aitas Ironmanil võistlemisele kaasa?
Olen varasemalt tegelenud väga paljude erinevate spordialadega. Alustanud väiksena iluvõimlemise ja tantsimisega, teinud kergejõustiku, suusatanud, ujunud ja muud sinna vahele veel. Aga kindlasti oli suureks eeliseks see, et ma oskasin ujuda, kuna olin käinud noorena ujumistrennis. Vaja oli vana ujumise põhja pealt end tugevamaks treenida. Jooksmine on ka alati minuga kaasas käinud ning kergejõustikus oli mu aladeks sprint ja kaugushüpe. Pikki distantse olin ma varem jooksnud, kuid mitte spetsiaalselt nendeks treeninud. Rattaga oleme me kõik noorena sõitnud, aga vot maanteeratta selga hüppasin ma esimest korda novembris, seega rattasõit oli minu jaoks täiesti uus ala sellisel viisil.
- Kui suurt rolli mängis valmistumise juures jõutreening?
Väga! Kuna olen ka ise treener, siis iga spordiala juurde kuulub jõutreening. See, milliseid harjutusi teha, sõltub juba natukene spordialast. Kuid jõutreening on igal juhul väga oluline osa, et lihaskond oleks kompaktselt tugev ja ei tekiks lihaste düsbalanssi.
- Miks otsustasid osaleda Ironmanil?
Esimest korda mõtlesin 2020 aastal, et tahaksin poolmaratoni joosta, aga sellel hetkel tundus see raske. 2021 aastal hakkasin jooksma pikemaid distantse ja sügisel jooksin oma esimese poolmaratoni. Siis mõtlesin ka esimest korda Ironmani peale, kuid tol hetkel oli minu jaoks takistuseks ratta puudumine ning fakt, et Tallinna võistlus ujuti Harku järves. Järved on minu jaoks välistatud, sest mul on foobia järvedes/jõgedes ujumisega. Aasta edasi, 2022, oli mu varasemalt opereeritud põlv jälle kehvas seisus. Läksin ortopeedi juurde ja ütlesin talle, et ma tahaksin kunagi Ironmani teha. Tema ainukene lause oli: “ma väga loodan, et sa tegid praegu nalja”. Sellel hetkel ma mõtlesingi, et nüüd ongi kõik ja pärast läksin nuttes koju. 2023 aastal oli mu tervis muude probleemide tõttu nii halvas seisus, et ma ei mõelnudki võistlemisele.
2024 aasta alguseks olin jõudnud oma tervise keerdkäikudega lõpusirgele ja üritasin leida tasakaalu treeningutega. Kahjuks aga 2024 aasta juulis vigastasin jälle enda põlve ja ma olin kindel, et mind ootab järgmine operatsioon. Kuid see oli see hetk, kus miski mu peas ütles, et nüüd sa lähed Ironmani tegema. Ujuda sa saad, ratast saad ka sõita ning joosta jõuad hiljem. Ja nii ta algas, käisin mööda ortopeede ja füsioterapeudi juures. Tegin trenne ja tööd enda põlvega ning sain septembri lõpus rohelise tule Ironmaniks. Põlv on küll kõhrekahjustusega, aga ma ei tea, mis ma olen suutnud teha, aga ma jooksen ilma valuta! Mitte mingit probleemi siiani, aga ma pean ka endale aitäh ütlema, et ma olen väga palju rõhku pannud taastusravi harjutustele ja lihashooldusele.
- Kui palju jälgisid ettevalmistuse ajal toitumist ja kaloreid?
Kaloreid ei jälgi, sest energiakulu on nii suur. Kuid siiski tean enam vähem peast, kui palju mu toidukord sisaldab süsivesikuid, rasvu, valke. Jälgin, et söön korraliku hommiku, lõuna, õhtusöögi, ning sinna lisandub vahel ka 2-4 vahepala. Vastavalt sellele, kuidas nälg on. Kuulan keha ning kui keha ütleb, et on näljatunne, siis söön ka. Proovin jälgida, et toit oleks täisväärtuslik, aga šokolaad muu heaparem minu toidulaualt ka välja ei jää.
- Mida soovitaksid lugejatele, kes samuti seda hullu teekonda ette soovivad võtta?
Pane endale kuupäev kirja ja hakka väikeste sammudega oma eesmärgi suunas minema! Kui sa oled spordialaga täiesti võõras ja distants tundub pikk, siis usu mind, ühel hetkel sa märkad, et see mis oli enne raske on ühel hetkel muutunud tavapäraseks. Niimoodi samm sammult toimubki areng.
Võibolla paar nõuannet igast valdkonnast, kes tahab teekonna ette võtta:
- Sa ei vaja kohe tipptasemel varustust – Sügis-talviste sooduskampaaniate ajal saab enamus varustusest osta soodushinnaga (arvan, et ma hoidsin umbes 30% kuludes kokku, sest sain kõik varustuse allahindlusega)
- Käi kindlasti enne võistlust avavees ujumas ja just kalipsoga – Isegi, kui sa oskad ja suudad distantsi ära ujuda, siis 1-2 trenni treeneriga on märkimisväärselt kasulik
- Üks kohalik rahvatriatlon enne Ironmani on hea võimalus ära proovida kõik kolm ala, vahetusalad ja esimene pinge maha saada
- Harjutada võiks ka geelide tarbimist ja rattal söömist/joomist
