1. Räägi meile natukene endast. Kuidas jõudsid fotograafia juurde ja kui kaua juba sellega tegelenud oled? Miks just fitnessfotograafia?

Fotograafiaga ma olen tegelenud juba ligi 20 aastat. Tegelikult alustasin pildistamisega koertest ja koertenäitustest. Jõudsin kunagi isegi sinnamaani välja, et minu kohta öeldi vahepeal, et Eesti kõige parem koera fotograaf või koertenäitustel pildistaja. Ei olnud vist koertenäitust, kus ma ei oleks olnud kohal. Muide, paralleelid koertenäituste ja kulturismi võistluste vahel on uskumatult tugevad. Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes, koertenäituste pildistamine tüütas tegelikult ühel hetkel ära ja kusagil samal ajal hakkasin ka ise trennis käima (siinkohal shoutout Andres Laurile, kes mulle mu elu esimesed 10x külastuse kinkis Nõo Spordihoone jõusaali). Loomulikult sotsiaalmeedia reageeris selle peale ja hakkas mulle näitama ka kõiki neid ägedaid pilte, mida tol ajal fitnessimaailmas tehti. See oli kusagil 2015. aastal. Nägin neid pilte, ja mõtlesin, et ega võiks ju ise ka proovida – visuaalselt ägedad ja tehniliselt selgelt väljakutsuvad. Ja siis andis elu võimaluse paari ägeda modelli peal katsetada. Ja nii see läks. On olnud hästi palju ka vedamist, et üldse kohtuda selliste modellidega, kellega on tõeliselt äge olnud koostööd teha. Ilmselt üks kõige olulisemaid selliseid vedamisi kohe päris alguses oli, kui ma vist olin äkki pildistanud 2 või 3 korda üldse kokku, rõhuga just nimelt lihaste ja füüsilise vormi väljatoomisel, ja siis käis just Eestis uudistest läbi, et Kristel Klein võitis tiitlivõistlusel esikoha, siis vist WBFF liigas. Ja ma võtsin südame rindu ja kirjutasin talle, et kuule tule teeme pilti. Ma ei tea miks, aga õnneks Kristel tuligi ja need pildid tulid no nii ägedad, et siiamaani ühed lemmikud. Ja nii ta läks.

2. Millised on su lemmik fotoshuudid?

 Mulle meeldivad väljakutsed, eriti tehnilised väljakutsed. Tahan teha asju, mida enne ei ole tehtud. Mulle meeldivat ägedad inimesed ja mulle meeldib teha neid pilte, mida neist enne ei ole tehtud. Kõige ägedamad on tegelikult need fotosessioonid, kus kõigil on sessi lõpuks tibutagi või kananahk peal, sest lihtsalt nii ägedad pildid on!

Näiteks Ott Kiivikasega kunagi tegime pilti ja see oli vist tema viimane võistlus üldse, kui ma õigesti mäletan, kust siis auhinnaks oli minu fotosessioon. Ott ütles, et kuuled, et minust on igasuguseid pilte tehtud küll ja veel ja stuudiosse ei viitsi ronida, jõusaal ei ole ka nagu midagi erilist, teeks midagi muud. Nii, et Ott võttis kätte, läks korjas tööriistapoest terve hunniku tööriistu ja tööriideid, ronisime Tallink tennisehalli kõrval paekarjääri ja siis lõõskava päikese käes lammutasime seal kive ja lõhkusime kangide ja haamritega. See oli väga äge. Ühe laheda rästiku leidsime ka sealt, oli ennast mingi ehitusmasina tüki sisse kerra keeranud.

 Või siis teistpidi näiteks ütleme Agne Kiviseljaga, kellel on samasugune mentaliteet, et tavalist asja ei viitsi teha. Asi  peab olema niimoodi, et suu kukub lahti või ei ole üldse mõtet teha. Ja me oleme ka mõlemad seda meelt, et mingi odava efekti peale ei ole mõtet minna, sest kogu internet on seda paljast tagumikku täis. Agne Onlyfans raudselt teeks interneti katki, aga see ei ole meie kummagi stiil. Pilt ise peab kõnetama vaatajat. See peab mõtlema panema, et mis siin toimub? Mis lugu siin on? Pilt ise peab ka kandma, mitte ainult kohutavalt äge ja kaunis modell, mida Agne kahtlemata on. Näiteks selliseid koostöid ootan ma alati. 

Või näiteks Siim Savisaar, ehk Joonistatud Mees, eksole. Temaga peab töö alati olema tehniliselt tipptase. Tema on teinud tipptasemel pingutuse ja mina ei saa vähemaga vastata. See kehtib muidugi kõikide minu atleetide kohta, et see on minu töö juures koht, kus ma ei saa teha mingit järeleandmist. Inimesed on näinud aastaid vaeva ja see panus peab pildi pealt välja tulema. Siimuga näiteks on samamoodi nagu Agnega, et me alati otsime seda midagi, mis oleks erinev. Teistsugust värvi, nurka, lähenemisviisi. Eks me oma klassikalised eest ja tagant topelt biitsepsid teeme ikka ka alati ära, sest progressi on ka tore jälgida. Siimuga me oleme varsti juba niimoodi 10 aastat koos pildistanud. Aga näiteks viimane sessioon just mõtlesime, et kui me näiteks stuudiost tuleme välja 3 hea pildiga, millega me ise rahul oleme, siis me oleme hästi teinud. Nii me võtsime selle aja, et asja läbi mõelda, kaalusime valgust, erinevaid taustasid, uurisime nurki, arvestasime negatiivse ruumiga, tausta tekstuuriga jne.  Neid pilte muidugi veel väljas ei ole, nii, et vaatame, mis sealt siis tuli ja kas kõik see pingutus lõpuks end ka ära tasus. 

Või näiteks ka cosplay ja fantaasia sessioonid kehamaalingute ja kostüümidega. Siin on meil näiteks Rasmus Klaosega väga hea klapp. Me mõlemad oleme parajad nohikud ja meile meeldivad nii anime kui ka koomiksid. Näiteks tegime koos X-Men’idest tuntud Mystique’i tegelaskuju, aga meessoost ja hästi lihaselise versiooni. Kuna Mystique oli kujumuutja siis why not, eksole? Ja siinkohal muidugi suur kummardus fantastilisele Anni Hallik MUAH’le kunstnikuna, et ta Rasmuse üleni õiget tooni siniseks värvis ja talle tekstuuri kah veel peale tegi. Hiljaaegu tegime ka ülisuper ägeda Pyramid Head`i Silent Hill mängude ja filmide sarjast ning üht teist uut on ka juba purgis, mida varsti näidata. Aga ka teistega on ägedaid asju pildistatud – näiteks Riddick Märt Ermiga tuli nii hea, et inimesed reaalselt esimese hooga ei saanudki aru, et tegu ei ole „päris“ Riddickiga. Seega lemmikuid on ikka päris palju!

3. Kas pidev töötamine üli heas vormis inimestega paneb ka sulle endale pinge peale, et peaks oma vormi nimel pingutama? Kas tunned, et see on pigem hea motivaator või suudad sa nö töö ja eraelu lahus hoida?

Kindlasti on see motivaator selle kõige paremas mõttes. Meil siin Liivimaal on selles communitys hästi üksteist toetav keskkond, kus kõik saavad aru, et igaühe teekond on erinev ja toetatakse üksteist oma või teiste tasemest hoolimata. Vähemalt, mul on selline tunne jäänud.

Ma tegelikult enne jõutreeningutega alustamist ise mingisugust muud trenni ei teinud, olin tõeline spordi ja trenni põlgur. Kaitseväes sai veidi seda teemat nuusutatud, aga siis tsiviilis langes see jälle ära, millest tegelikult on takkajärele kahju, aga eh c’est la vie. Olen omal ajal isegi küllaltki ülekaaluline olnud ja siis jälle skinny fat. Luustiku osas keegi kunagi ütles, et “õlad 2 korda kitsamad kui p*rse”. Nii, et see stardipositsioon ei olnud midagi head. Aga nii see spordiala ise, kui ka inimesed, kellega ma tänu fotograafiale olen kohtunud, on mulle õpetanud, et see, kust sa tuled ja kuhu sa jõuad on sinu enese asi ja ei ole mingit mõtet võrrelda ennast kellegi teisega. ( Kui sa muidugi pole võistlev atleet.)  Sa ei tea mis on kellegi taust või teekond. Võrdle enda hetkeseisu iseendaga – milline sa olid eelmisel aastal või 5 aastat tagasi ja sa näed, kuhu sa tegelikult jõudnud oled. Kehadüsmorfia on päris, aga see töö on mind õpetanud oma kehaga rahu tegema ja tänaseks tegelikult ka oma saavutuste üle uhke olema.Siinkohal massiivne shoutout Siim Savisaarele, kes mu treenerina enda tiiva alla võttis ja kellega koostöö algusest alates tegelikult ka tulemused tulid. 

Ja siinkohal ka kõikidele treeningu- ja keha-ehitamise huvilistele väga tugev soovitus – ma käisin tegelikult mitu aastat niimoodi trennis ära, et mingit tulemust näha ei olnud. Tulemus hakkas tulema alles siis, kui treener määras eesmärgile sobiliku intensiivsusega trenni ja ma toitumise (piisavalt valku!) kontrolli alla võtsin.

4. Kas on ka mõni viga mida fotoshuudile tulles tihi tehakse? (nt. tullakse tühja kõhuga või liiga tugeva meigiga vms)

Siin on paar asja mida võiks meeles pidada. Et kas nad just vead on, aga et sa ise oma sessiooni tulemustega rahule jääksid, siis on paar asja mida peaks meeles pidama:

1. Üks kriitilisemaid aspekte on asjaolu, et minu fotosessioon kestab tavaliselt 2 tundi – ühe tunniga jääb liiga palju „kulda“ veel rauda ja üle kahe tunni järjest keegi eriti ei jõua ka. Ja üsna suur osa sellest sessioonist on tegelikult staatiline lihaste pingutamine.Seega on see võrreldav jutkui täispika võistluspäevaga, koos kõikide pöörete,  vabakavade ja finaalidega järjest, ühekorraga. Ettevalmistus peaks olema põhimõtteliselt sama. Väga mitmed suured poisid on sessi lõpuks öelnud, et täna küll jääb trenn ära, sest nad on lihtsalt liiga väsinud. Seda eriti võistlusperioodil, kui energiatase on niigi madal. Mis tähendab seda, et sessile tulles ole valmis, et sul on oleks lihastes piisavalt toitu ja vett, et nad oleksid korralikult täitunud. Paar korda on tulnud sportlased täiesti tühjadena ja no sealt ei saa mitte mingit reljeefi ega massiivsust kätte. Lihtsalt üks kuivatatud rosin vaatab vastu.
2. Meigi osas soovitaks, kui vähegi võimalik, kasutada meikari teenust ja veenduda, et ta oskaks fotomeiki teha. Fotomeik on matt ning ei peegelda välkude valgust liigselt. Mõnikord on juhtunud, et kui naised teevad endale ise meigi, siis nad kasutavad mõnda helestavat elementi otsmikul või, hoidku jumal, kogu näol. See jääb välkude valguses tegelikult täisvalge ja me peame hakkama mõtlema, kuidas pildistamisel nägu pigem varju jätta. Ja muidugi võiks keha ja näo toon olla pigem sarnane.
3. Aga tegelikult on pigem nii, et kui sa oled heas vormis, söönud-joonud ja tuju on hea, siis reeglina pildid tulevad väga head. Aga näiteks riisigaletid või, kasvõi, oma söögikarbi võiks julgelt sessile kaasa võtta, et niikaua, kui ma vahepeal tehnikaga pusin, veidi sära silma ja süskareid lihastesse juurde tankida.

5. Mida ütleksid julgustuseks neile, kes on ammu soovinud sinu juurde pildistama tulla, aga pole siiani julgenud?

Esiteks, ei ole paremat motivaatorit kui edasilükkamatu tähtaeg. Pane omale minu juurde aeg kirja kaugemaks tähtajaks. Siis on mille nimel tööd teha ja trennis on ka siht silme ees! 

Aga nali naljaks. Eks see sõltub ka suuresti eesmärgist, et mida see pildistamine sulle annaks. Kulturism on spordiala ja kunsti liik, mis on ajas väga kaduv – tippvorm kestab võibolla vaid mõned tunnid võistluslaval. Minu ülesanne on tagada, et sinu töö tulemus oleks ka jäädvustatud sinu pingutust austava panusega minu poolt. Ning need fotosessioonid on sageli viis endale tõestada mis kõik on võimalik, kui me pika aja vältel pingutame, panustame ja oleme järjekindlad. 

Ja mis kõige olulisem, kui seda jäädvustust ei ole, kuidas sa 30 aasta pärast lastelastele tõestad, milline kuum tükk sa tegelikult kunagi olid – mingi jõuksi peldikus või duširuumis tehtud selfiega?