Räägi lühidalt kuidas jõudsid spordini ja treeneri kutseni – mis innustas?

Mul pole klassikalist spordi tausta. Elasin koolist kaugel ja trennis käimine oli keerukas. See-eest elasime kaksikõega sisuliselt õues külalastega mängides – ukakad, kullid, noolekad, jalgpall. Kehalise kasvatuse õpetaja märkas varakult, et meil tulid asjad välja. Sestap olen lõputult käinud võistlemas kergejõustikus (sprinterlikumad jooksud, hüppealad), aga ka  põhikoolis korvpall ja gümnaasiumis võrkpall. Trennis pole käinud. 

Otsisin oma kohta elus pikalt. Esimeselt erialalt olen insener. Treeneriks saamine oli juhus. Poleks iial oma introvertsuses ja eraklikkuses seda ette näinud. Aga lõpuks jooksid asjad 20ndate eluaastate lõpus kokku ja sain siduda oma huvi tehnoloogiate (võimsusandur jms), komplekssüsteemide (inimorganismi füsioloogia) ja tulemuslikkuse (treeningprotsess) vastu tervikuks. Istuda arvutis. Õppida ja uurida kõike kättesaadavat. Mõtestada. Võluda sellest treeningplaan. Tahan uskuda, et tänaseks olen õppinud ka inimest selles protsessis austama, mis algusajal kindlasti tuli minu jaoks raskemalt.

Rekalibreerimine 3.0 kursus keskendub keha ja vaimu seostele – inimesele kui tervikule mis on ka MotFit Intro kursuse põhiline idee. Kuidas eestlased sellisesse lähenemisse suhtuvad ja miks sa usud, et terviklähenemise abil saab stressirohkes elus tasakaalu leida. 

Kui tasakaalu (ja selle all ei mõtle ma keskpärasust vaid koormamise ja puhkamise optimaalset vaheldumist) ei saavutata, siis läheb inimene katki – kas vaimselt või füüsiliselt. Arenemise (füüsiliselt või vaimselt) eelduseks on, et inimene oleks terve. Keha jaoks pole vahet, kas stress tuleneb vaimsest või kehalisest koormusest – samad signaalmolekulid saadetakse organismi. Kui me ei vaata keha kui tervikut, siis me vaatame poolikut pilti ja tõenäoliselt ühel hetkel maksame lõivu – olgu see ülekoormusvigastus või läbipõlemine. Eriti, mida kõrgemad on meie ambitsioonid ehk me kompame pidevalt piire.

Eestlane on meeletu töörügaja rahvas ja usub, et tema on kõikvõimas. Teda see asi ei murra. Tema jääb terveks. Sest töö tuleb ära teha ja kartul üles võtta ja… Aga ka väga ratsionaalne. Kui ära seletada, kuidas autonoomne närvisüsteem juhib organismi, kui tervikut läbi koormamise (sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon) ja taastumise (parasümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon) hoobade, siis ta kuulab, mõtleb ja noogutab. Kui tööl on raske (vaimne stress) olnud, siis pole tõenäoliselt mõistlik rasket trenni õhtul peale lõhkuda (füüsiline stress) vaid hoopis minna ja teha üks madalama intensiivsusega pikem trenn, mis aktiveerib meis taastavad protsessid. Vastupidiselt intuitsioonile, diivanile pikali viskamine tõenäoliselt ei anna seda head efekti.

MotFitis keskendume ennekõike tervisesportlaste juhendamisele ning klientide suurimaks takistuseks vormi loomisel on sageli ajanappus. Milliseid nippe või meetodeid soovitad inimestele, kes kiire elutempo juures ei leia aega treeninguteks või toitumise kontrolli all hoidmiseks ja pigem otsivad abi kiirprogrammidest?

Inimene on kompleksne süsteem ja tema muutmine ei ole lihtne. Suvalised kerged ärritajad aeg ajalt või suuremad lühikeses ajaperspektiivis ei too pikaajalisi tulemusi. Sellist süsteemi saab muuta eelkõige järjepidevusega. Anda väikseid, aga pidevaid signaale, et kehal tekiks kindel arusaam, et temalt nõutakse muutust. Elustiil ehk päeva ja nädala rütm. Hirmutava sõnaga rutiin. Samas ka kõige spontaansem inimene kipub enamus päevi tegema suhteliselt sarnaseid asju.

Ehk meie parim sõber on kalender. Kui trenn ja söögi tegemine/planeerimine panna reaalselt kalendrisse, siis saab see ka tehtud. Nagu koosolek tööl või kohtumine sõbraga, mis on kokku lepitud. Kõik, mis ei mahu kalendrisse, need ka ei realiseeru. Nii lihtne see ongi. Imenippe pole.

Põhjuseks, miks sageli pöördutakse personaaltreeneri poole, on mure aastate jooksul kogunenud kehakaalu ja füüsilise võimekuse languse pärast. Näiteks puudub vastupidavus tegeleda meelistegevusega ning esinevad erinevad terviseprobleemid. Mida peaks selline inimene endale esmalt selgeks tegema, enne kui pöördub abi saamiseks treeneri poole?

Ma pole kindel, kas ta peabki enne midagi selgeks tegema. Temal king pigistab. Ta küsib abi ja see on juba väga suur ning oluline samm. Tunnustust väärt! Siiski on hea kuklas hoida teadmist, et vastutus tulemuse ees lasub ikkagi inimese enda õlul. Töö saab ära teha ainult tema ise. Ja see võib alguses tunduda üleelusuurune pingutus. Aga siin saabki toetust treenerilt. See teekond võetakse ette koos, ollakse ühe asja eest väljas.

Oled kunagi kirjutanud, et kui valida üks spordiala terveks eluks, siis võiks see olla just jõutreening. Miks just selline sport?

See on pikk ja lai teema. Aga lihasmass, mis meil keskealisena on, määrab ära elukvaliteedi eluõhtul – kas ma jaksan poekotid ise poest koju tuua (jah, see võib osutuda väljakutseks!)? Närvisüsteemi plastilisus määrab, kas ma suudan libedal teel püsti jääda ja mitte oma puusaluud pooleks kukkuda, mille tagajärjel vallandub allakäigu trepp, mis võib lõppeda fataalselt – räägib suremuse statistika. Ja mitte, et luumurd ise ei tapab vaid lihasmass aitaks kaasa taastumisele ja kere tugevus aitaks kiiremini jalule. Nii jõukomponent, lihasmass, kui reaktsiooni kiirus on need hüved, mida me jõusaalist otsime. Ja seda me saame eelkõige liigutades suuri raskusi, pingutades kohati suutlikkuseni. Ei mingit tilu-lilu.

Millist lähenemist jõutreeningutele soovitad inimestele, kelle spordikogemus piirdub keskkooliaegsete kergejõustiku treeningutega, millest on möödas 10–15 aastat, või kes sotsialiseerumise eesmärgil käivad kord nädalat padelit mängimas või sõidavad hoopiski hobikorras jalgrattaga?

Esiteks on oluline see, et mitte kunagi ja ma rõhutan, et mitte kunagi! ei ole liiga hilja, et alustada. Jõutreening on midagi nii olulist, et ma isegi ei hakka seda ilustama – kõik üle neljakümne aastased peavad tegema jõutreeningut ehk ületama suurt jõudu. Regulaarselt. Kaks, kolm korda nädalas. Kogu elu. 

Mõistlik on siinkohal (vähemalt alguses) treener appi võtta – ületamaks hirmu ja oskamatust nende rauakolakate ees, mis jõusaalis ootavad. Ja siis järk-järgult jõuda keha ettevalmistavast faasist võimalikult suurte raskusteni.

Kui rääkida inimesest kui tervikust, siis millised ohud võivad meid varitseda, kui leiame küll aega regulaarseteks jõusaalitreeninguteks, aga toidulaud on korralikult lappes ja muude toimetuste kõrvalt kipub ka unetunde napiks jääma?

Me kõik teame, et ühtedele antakse (pealt näha) palju rohkem andeks, kui teistele. Ehk üks võib lubada endale suuremal määral vabadust ja libastumisi, kuid teine peab ainult mööda joont käima, et tervisenäitajad oleks korras. Mida vanemaks me saame, seda kitsamaks läheb vabaduse määr ja samade väliste ning sisemiste parameetrite säilitamiseks peame me muutma oma käitumist vanuse suurenedes.

Teadus ei anna meile ühest vastust, mis on õige söömine – erinevatel inimestel võib see olla väga erinev, isegi vastuoluline. Aga teadus ütleb väga selgesõnaliselt, et unepuudus tapab. Magamine on kõige olulisem tegevus selleks, et me saaksime elada täisväärtuslikku elu. Kõik me peaksime magama 8 – 10 tundi ööpäevas (mõne üksiku erandiga ja usu mind, see erand ei ole sina). Probleem seisneb lihtsalt selles, et me harjume kroonilise unepuudusega kiiresti ja arvame, et see meid ei mõjuta.

Kui sportlase toidulaud peab maksimaalsete tulemuste saavutamiseks olema sama hästi paigas kui treeninggraafik, siis mida soovitada inimesele, kes toitumiskava või kaloreid jälgida ei soovi, kuid sooviks siiski kaotada 5 kg ebameeldivat keharasva ja pisut suurendada lihasmassi?

Tee jõutreeningut. Tarbi valku 1.5 – 2 g/kg ööpäevas, jagatuna võrdselt toidukordade vahel ära. Lõpeta söömine, kui oled 80 % täis. Ära söö 2-3 tundi enne magamaminekut. Kõnni, aga mitte liiga palju, et see ei tõstaks söögiisu. Ole järjepidev!

Kui inimesel tekivad mõtted oma füüsilise vormi parandamisest, on enamasti eesmärgiks keharasva vähendamine ja lihasmassi kasvatamine. Millised võiksid olla tervisesportlase jaoks nurgakivid, ilma milleta edu ei saavuta?

Töö tehakse ära söögilaual. Jõutreeningul on selgelt toetav efekt. 

Vaadates statistikat, siis Eesti on südamehaigustesse suremuse poolest esirinnas nii Euroopas kui kogu maailmas, samuti suureneb pidevalt ülekaaluliste ja rasvunud inimeste osakaal. Peamiste põhjustena tuuakse sageli välja vähest liikumist ja treeninguid ning energiarikaste toiduainete kättesaadavust ja nende ületarbimist.

Kujuta nüüd olukorda, kus kõik  eestlased (ka need kes seda statistikat on loonud) kuulaksid sind – millise sõnumi edastaksid neile?

Kui üks loosung suudaks anda sellist efekti, siis küllap on see juba välja mõeldud. Aga mõistlik oleks lähtuda põhimõttest, et selleks, et teistele midagi anda, peab enda klaas täis olema. Egoism pole halb.